Perelepitus sobib:

 Kõigile neile, kes ei suuda/ saa/ oska  erinevatel põhjustel oma peresiseseid tülisid lahendada adekvaatsel ehk kõiki osapooli arvestaval viisil ja on valmis  koostöös professionaalse neutraalse osapoolega panustama lahenduste leidmise protsess ning tegema tööd iseenda arendamiseks.

Miks perelepitus:

 Kõik konfliktid ja eriti peresisesed konfliktid on osapoolte jaoks kiiremini ja tõhusamalt lahendatavad eelkõige nende endi vahel. Elementaarne on aru saada, et kui on tüli siis seda saavad lahendada ja leida sobivaid lahendusi ainult tüli osapooled ise- kui ise ei saa siis kolmanda neutraalse ja professionaalse  osapoole toel. Lahendused tulevad ikkagi osapoolte seest ja neile sobivad!

Kõikvõimalike lisajõudude kaasamine ( erinevad professionaalid, kes ei oma kogemust ja vastavat ettevalmistust , naabrid, sõbrad, sugulased, politsei jms) toimivad konflikti võimendavalt ja tekitavad olukorra, kus vastutus tüli osapooltelt liigub teadmata suunas kolmandatele isikutele ja see teeb olukordade lahendamise keerulisemaks ja  emotsionaalne konflikt ehk tüli aina paisub ja lahendust ei paista. Lõpptulemuseks on nn sõda ehk siis inimesed kaotavad muu elu eesmärgi  ja valdab ainult soov teist hävitada või kätte maksta. Taoline viis kahjustab kõiki osapooli ja  ka nn aitajaid. Siinkohal tüli paisudes võib juhtuda, et seda ongi raske lahendada ja see jääb aastateks traumeerima või kahjustama tülisse kaasatud lähedasi inimesi.

Mõelda tuleb ka selle peale, kas selline suhe on oluline või kui oluline on suhe inimsete vahel, kes ei soovi või ei oska ennast reguleerida muul viisil, kui ainult tülitsedes ja vaenulikult?? Ka taolistele olukordadele on võimalik leida lahendus või teha kokkulepe perelepitusprotsessis.

Perelepitusprotsessis on oluline:

Osapoolte   enda rolli ja panuse  ning vastutuse olulisuse mõistmine ja lahenduste leidmisele orienteeritus.  Perelepitus ei saa toimima, kui keegi kohustuslikus korras peab selles protsessis kohal käima, ilma, et ta mõistaks enda rolli selles. Sellistele inimestele sobivad rohkem ilmselt teiste poolt tehtud tema elu puudutavad lahendused, kahjuks on nende täitmisesse suhtumine sel juhul sama ehk siis vastutus pannakse kellelegi teisele oma elu eest.

Perelepitaja saab toetada ja motiveerida osapooli nii, et tekiks soov leida lahendusi. Tihti on selles olukorras vaja valida kehva ja veel kehvema vahel aga see loob aluse muutusele, mis hiljem osutub elumuutvaks ja arendavaks.

Perelepitusprotsess on eelkõige osapoolte juhtimine neile sobivate lahenduste leidmise suunas.

Kõik muud protsessid, mis toimuvad ekspertluse tasemel inimese eest tehtud nn kokkulepete näol ei saagi hästi toimima hakata, kuna sellega on võetud osapooltelt endilt tulemuse eest vastutus ja seega kui ei toimi on süüdi see, kes selle kokkuleppe tegi aga mitte osapooled ise.

 Keerulises olukorras  tülide sees olevad ja emotsionaalselt räsitud  inimesed soovivad kiireid lahendusi ja kui nn juriidilised või teised nõustajad seda pakuvad siis on tihti tulemuseks küll nn juriidiliselt pädev ja täidetav kokkulepe aga reaaluses ei hakata seda järgima ja see hoopiski suurendab tüli ning kaasuvad uued ja uued professionaalid ja tüli keskmes olevad lapsed või eakad vms nõrgemad osapooled saavad traumasid aina juurde…..

Konflikti teadlikkus ehk lihtsad tõed:

• Oluline on mõista  seda, et kõik inimesed on erinevad ja soovivad erinevaid asju ning neil on erinevad eesmärgid, seda nii tööl kui eraelus ja seetõttu on inimestevahelised konfliktid ehk erimeelsused vältimatud. Tüli tekib erimeelsustest siis, kui inimesed muutuvad emotsionaalseteks ja ei oska või ei suuda omi tundeid ohjata ning käituvad vastavalt ürgajust tulevatele impulssidele.
• Kõige olulisem on proovida  aru saada teisest  inimesest ja kui ei mõista siis küsida ehk suhelda. Kõikide asjadega ei peagi nõustuma ja mõnel juhul saab olukordi lahendada aktsepteerides, et teine arvab teisiti. Peresuhetes on oluline proovida suhelda viisil, et kõik osapooled oleksid kuuldud ja ka mõistetud. Kui enam ei teki ühiseid arusaamu ja eesmärgid on elus muutunud ning mitte kuidagi ei saa midagi muuta on mõistlik ka sellest rääkida aga ikka viisil, et mõlemad pooled oleks kuuldud ja saaksid oma arvamust avaldada.  
• Tänapäeval on palju erinevaid võimalusi iseennast, omi tundeid tundma ja reguleerima õppida aga… olen märganud, et taolised õpetused unustavad ära ühe olulise aspekti, et inimesel on ikkagi ka ratsionaalne ajuosa välja arenenud ja ka seda tuleb kasutada lisaks tunnetamisele ja iseendaga arvestamisele ning me peame suutma arvestada ka teise inimese tunnete ja arvamustega isegi siis, kui me sellest aru ei saa või see meile enam ei meeldi.  Suhetes, kus meil ühisosa on väike või puudub ei olegi vajalik enam suhelda ja seega ka puudub vajadus tülitseda. Peresuhetes kahjuks ei ole nii lihtsad lahendused võimalikud.
• Lahutusterapeut Fisher on öelnud, et paarisuhtele saavad saatuslikuks tihitpeale need samad teemad või asjad, mis alguses inimesi teineteise poole tõmbasid. Hiljem võivad need jälle kujuneda varem paelunud isikuomadused  intensiivseks ja kui me sellest omavahel ei räägi siis tekibki eemaldumine samadel asjaoludel, mille alusel alguses tekkis tõmbumine.

Perelepitaja :

Saab olla ainult konfliktiteadlik ja enda emotsioone tundev ja reguleerida oskav erialaselt kõrgete teadmiste ja oskustega professionaal.

Perelepitusprotsessi ei ole võimalik õppida juhtima ainult teoreetiliste teadmiste läbi või ette lugemise kaudu.  Konfliktide vahendamisele kaasa aitamine eeldab pidevat tööd endaga ja sealjuures tuleb juriidilist raamistikku tunda aga see ei ole võti olukordade lahendamisel perelepitusprotsessis! Perelepitusprotsessis ei toimi tavalised läbirääkimistehnikad ja neid perelepituse teoreetikud ja praktikud kasutada ka ei soovita. Perelepitusprotsess on üles ehitatud aususele ja seal ei ole kohta manipulatsioonidel. Perelepitaja ei saa olla oma olemuselt manipulatiivseid suhtlemistehnikaid kasutav inimene.

Perelepituse eesmärk on jõuda  toimivate lahendusteni. See on ajamahukas töö ning eeldab protsessi juhilt kõrgeid kompetentse ning pidevat eneseanalüüsi!

Meie ühiskonnas on väga madalal tasemel konfliktiteadlikkus ja arusaamine sellest, et tülitseda ei saa üksinda ja vastutus on alati kõikidel osapooltel, samuti võim tüli lahendamiseks! Lahendus võib olla ka kokkulepe mitte enam suhelda, kui see on võimalik st ei ole olulisi inimesi või teemasid enam, kelle pärast see on elementaarsel tasemel vajalik nt ühised lapsed.

Kõik inimesed ei saagi ja ei peagi meeldima ja kõigiga ei pea suhtlema ! Oluline on õppida aktsepteerima ja austama teisi ning mõista, et kõigil on õigus mõelda ja arvata nii nagu ta arvab aga seda mitte teisi kahjustades!

Perelepitus võib toimuda ükskõik milliste vaidluste korral perekonnas.

Meil on levinud arusaaam, et perelepitus on ainult kooselu lõpetanud vanemate vahel laste elu korraldamiseks, see on üks võimalik viis kasutada perelepitust. Sellisel juhul on perelepituse eesmärk vanemlike suhete taastamine ja/ või parendamine laste vajadusi ja huve silmas pidades.

Perelepituse eesmärk ei ole võimalikult kiiresti kirjaliku ja juriidilises mõistes nn täidetava kokkuleppe sõlmimine, mis on hetkel muutunud prioriteediks riikliku perelepitusteenuse mõistes.

Perevaidluste korral võib leppida ja sõlmida kirjalikke kokkuleppeid ja neid võimalusi on meil ajast aega olnud ja on ka praegu ning kõik need võimalused toimivad.  Kahjuks olen paarikümne aasata jooksul märganud, et need nn kirjalikud täidetavad kokkulepped ei kipu alati töötama st kuna keerulised olukorraga seotud tunded on rahustamata siis inimesi ei aita toimida kellegi kolmanda poolt kirja pandud  pabereil olev punktide rida!

Ainult seadusandlusele tuginedes ei lahene peresisesed konfliktid ja pere nn nõrgemad osapoolte kahjustused ei lõpe vaid jätkuvad. Uuringutega on tõestatud, et laste jaoks on kõige kahjustavamad vanemate kooselu lõppemise korral just omavahelised ja kestvad tülid ning sellega kaasnev emotsionaalne pinge ja segadus.

Kirjalikke ja juriidiliselt toimivaid kokkuleppeid on saanud ja saab sõlmida jätkuvalt meil Eestis nt kohalikus omavalitsuses laste heaolu v lastekaitse töötaja juures, advokaatide, juristide, notarite jt juriidilist nõu pakkuvate inimeste vahendusel ja ka kohtus.

See ei ole perelepitus- isegi kui antud professionaalid on õppinud vastavaid tehnikaid ei ole see perelepitus.

Paraku ei ole suuresti juba perelepitus ka täna enam riiklikul tasemel  pakutav perelepitusteenus, sest on  orienteeritud süsteemile kasuliku nn täidetava kokkuleppe sõlmimisele selmet pakkuda võimalust osapooltele rahuneda ja leida omavahelises protsessis konkreetsete laste huvidele ja vajadustele sobivaid lahendusi! Sel juhul on see nn suur ressursi raiskamine, sest taolised võimalused on meil Eestis kogu aeg olnud kõigile kättesaadavad!

Taoliste täidetavate kokkulepete täitmine ei ole kindlasti mitte ühegi osapoole huvides ja ei tohiks olla eesmärk meie ühiskonnas, kus igal sammul rõhutame laste õigusi- kohtutäituri poolt läbiviidav lapse üleandmine vms protsess on nüüd küll viimane asi, mida üks laps vajab ja selgelt rikub tema õigusi! Seega riikliku perelepitusteenuse eesmärk täna ametlikult on piltlikult öeldes lapse kahjustamisele suunatud?

Riikliku perelepitusteenuse loomisel aluseks olnud prioriteedid on  muutunud. Seda ilmestab ka see, et vastava spetsiaalse väljaõppe läbinud perelepitajatest juba päris suur osa ei tee Sotsiaalkindlustusametiga koostööd  ja juba 23 protsenti riiklikest perelepitajatest on tulnud muu ( st mitte riikliku perelepituse aluseks olnud )väljaõppe ja taustaga. Teenuse koordinaatorid tegelevad lepingute ja protsesside sisulise kontrollimise ja nõustamisega  ning protsessidesse sekkumisega. Riiklikku teenust korraldavad inimesed, kes ei mõista perelepituse olemust ja seega tegelevad rohkem nn vormilise ja juriidilise poolega, millest nad ilmselt paremini aru saavad. Koordinaatorite töö on algupäraselt olnud siiski inimeste juhtimine neile sobiva teenuseni ja  laiema teavitustöö tegemine. Seda muidugi juhul, et nad ise mõistavad perelepituse olemust.

Täidetav juriidiline kirjalik kokkulepe ei saa olla eesmärk omaette, sest see põhineb juba eeldusel, et tulevikus hakatakse oma õigusi nt kohtutäituri kaudu sisse nõudma ja see ei ole mitte kuidagi kooskõlas ei laste ega ka teiste osapoolte huvidega ega perelepitusprotsessi eesmärgiks.

Igasugune vabal tahtel ja osapooltele sobiv kokkulepe on rohkem laste huvides, lisaks ei ole võimalik inimeste elu-olu ja laste kasvatamist panna kirja nii, et see oleks kõik kogu aeg nn täidetav ja vastaks seadusele. Elus on muutused täiesti tavapärased ja oluline on õppida omavahel suhestuma ning muutustest tulenevaid olukordi lahendama ise ja omavahel ning võtma vastutust enda elus ette tulevate keeruliste olukordade lahendamise eest!

Kõigile, kes mõistavad, et keeruliste peresuhete puhul on lahenduste võti ja lukk eelkõige nende endi käes ja kes soovivad siiski lahendusi enda ja oma lähedaste huvidele ja vajadustele võimalikult lähedale saada on võimalus panustada enda ressursse ja leida ennast toetama professionaalne perelepitaja nt erapraksisest. Perelepitajaks, nagu ka kõigiks teisteks professionaalideks, saavad nimetada ennast kõik inimesed, kes seda soovivad, seetõttu soovitan alati uurida inimese tausta ja vaadata, kas ta ka inimesena on sobilik teid toetama!